Estonian C1.2

Sel aastal leidsin (lõpuks ometi) eesti keele kursuse c1.2 tasemel. Olen õppinud eesti keelt 1990-st, C1.1 tasemele jõudsin ca. 15 aastat tagasi, sooritasin kõrgtaseme eksami 83%-le. Peale seda ei suutnud leida ei kursust, ega õpikut. Kõik, mis oli saadaval, oli kas C1.1 kordamine või liiga raske, C2.2+, emakeele tasemel.

Seega valikut polnud erilist. Jätkasin õpiguid passiivselt. Käisin vahete vahel turundust ja reklaami kursustel Marketingi Instituudis (head kursused, muidu, sisuliselt). Lugesin ja kuulasin uudiseid, aga lugesin palju rohkem, kui kuulasin, ei televiisorit ega raadiot mul ei ole. Internetist lugeda saab pigem sotsmeediat, seda lugesingi. Kuulamisega läks nii ja naa. Mulle meeldib head muusikat kuulata, kui laulusõnades on midagi erilist jalauluviis in meeldiv. Selliseid laule on vähe.

Rääkimisega on üldiselt nii, et kuna olen inglise keele e-õpetaja, siis vahet pole, keda ma õpetan. Tööl peaks rääkima inglise keeles. Kirjutades on ka nii, et pole midagi vaja peale inglise keelt. Seega, pean bloge ja koostan taskuhäälinguid, et kirjutamis- ja rääkimisoskust teistes keeltes “vormis hoida”.

Ca. 3 aastat tagasi otsustasin, et mul on vaja siiski inimestegа näost näkku suhelda rohkem nii vene kui eesti keeles. Ja inglise keelt tahaks ka harjutada inimestega tavavestluse vormis. Selleks, et eesmärgi saavutada, mõtlesin välja ühe enesearendava lahenduse. Valituks osutus mitmeaastane giidikoolitus. Kuigi giidikursused on tavaliselt küllaltki lühikesed, pool aastat, kõike ei saa nii kiiresti õppida. Tallinna giidid õppivad terve oma elu, igal aastal on mõni mitmenädalane ajaloo- või arhitektuuri erakursus Tallinna Vanalinnas. Muuseumides õpetatakse ka. Neil korraldatakse 2-3 päevaseid intensiivkursusi. Et täisatesteeringuga giidiks saada (nii linnagiidiks, kui ka igas muuseumis – mis on võimatu) on vaja paarkümmend aastat. Lisaks sellele on uued näitused igal aastal.

Giidiks õppimine eeldab palju lugemist ja kuulamist. Minu isiklik raamatukogu kasvas 100+ paksu raamatu võrra kahe viimase aasta jooksul. Rääkida eesti keeles saab aga pigem peegliga. Kui Covid-19 on läbi, siis kui tuleb töö, siis ilmselt inglise keeles.

Kokkuvõtteks, eesti keeles on võimalik peaaegu kõigest aru saada, aga mis puudutab grammatikat ja rektsiooni (mis on pigem idiomaatiline), siis selleks on vaja akadeemilisemalt õppida. Seda teengi sel 2020-21 õppeaastal. Ja selleks ongi see blogi – see on minu õppepäevik.